 ÕIGE ALUSTUS: Pildil põlevad süütetikud ja puuhalud on just süttimas. Kui puud on kuivad, siis tuli vinduma ei jää. |
 VÕIMALIKULT PALJU GAASI: Alanud on halgudest gaasi eraldumine ja pea kõik, mis gaasiks muutuma peab, võtab ka tuld. |
 PEALMISED HALUD ESIMESENA: Põlemisprotsessi algul süttivad kõigepealt kõrgele pandud puud. Sel hetkel ja moel on puugaasi eraldumine kõige suurem. Kõikidel muudel süütamisviisidel pole see nii hästi kontrolli all. |
 NII SAAD ROHKEM SOOJA: Ka püstiselt asetatud halud süüdatakse ikkagi pealt. Selleks on mõistlik kasutada süütamispeergu või mõõdukal hulgal vanu ajalehti ja puutohtu. Sellisel viisil süütamisel süttib ka kogu eraldunud gaas. Süttimiskiirus on võrreldes altsüütamisega sama hea, kui mitte parem. |
 JÄRGMISE AHJUTÄIEGA ÄRA VENITA: Kui teine puusülem pannakse juba hõõguvatele sütele, peaks kogu põleng olema puhtaim ja täielikult kontrolli all. |
 AEG TULEL HOOGU PIDURDADA: Teise puusülemi halud on just süttinud. Erinevalt esimesest ahjutäiest hakkavad need põlema altpoolt. Nüüd oleks mõttekas panna ahju väga suured halud, et gaasieraldus oleks aeglasem ja vältida ka äkilisi leegipuhanguid. |
 ESIMENE JA TEINE AHJUTÄIS OLGU ERINEVAD: Kaks viiekilost puusülemit. Vasakul on kaheksaks haluks lõhutud puu, mis on mõeldud esimeseks ahjutäieks. Puud laotakse ahju või kaminasse õhuharvalt, et tõmme pääseks vabalt kõikide halgude vahele. Paremal on teise ahjutäie jaoks mõeldud sootuks suuremad halud, mis laotakse ahju tihedalt, et gaasi eraldumine oleks võimalikult aeglane. |
 NII HOIAD AHJU PUHTANA: Viiekilone puuhunnik on koldes süüdatud sel moel, et suuremad puud on pandud alla ja väiksemad peale. Kõige peal on süütepeerud ja vähesel määral paberit või puutohtu. Kui selline ahjutäis süüdata pealt, on tuhateke kõige väiksem. Ahju- või kaminaklaas püsivad puhtana, nagu ka kolle ja korsten. Kõik, mis põleb, saab ka kasutatud. |
Ahi pole puude kuivatamise koht
Kaks kolmandikku puu energiavarudest on sellest eralduvates gaasides. Puu põletamise kunst on järelikult sarnane sellega, nagu põletaksime puhast gaasi. Kui silmas pidada mõnd lihtsat nippi, saame märgatavalt parandada ahju küttevõimsust ja ka ümbruskonna puhtust. Selle tulemusena ei peaks me varuma nõnda palju talvepuid ega liiga tihti ootama korstnapühkijat.
Esimene ja tähtsaim kütmise nipp on kuivad puud. Halud peaksid enne ahju minekut seisma hästi tuulduvas riidas vähemalt aastajagu. Mingil juhul ei tohiks end harjutada mõttega, et küllap puud ka küttekoldes ära kuivavad. Puid peab kuivatama päike, mitte tuli. Väga tark oleks tuua ka näiteks nädala puudevaru ahju kõrvale nn. lõppkuivatusse. Kui küttepuudel on silmaga nähtav hallituskord, poleks nende toomine siseruumidesse siiski eriti otstarbekas.
Kiire põlemine - palju tuhka
Ahjupuude põlemisel on kolm tähtsat etappi: süütamine, põlemine ja süsi.
Süütamisetapis on tavaliselt külmas ahjusuus suur puumass. Nii kulub õige põlemistemperatuuri saavutamiseks õige mitu minutit. Tulemuseks on ka väga halb soojusintensiivsus ja suur tuhahulk.
Parim võimalus on süüdata puud pealtpoolt. Sel juhul gaasistub süütepeergude soojusest vaid piiratud hulk põlev-osakesi. Gaasid ulatuvad peergude leegini, süttivad ja põlevad lõpuni. Tuhkainete jääk on nii väikseim. Kui külma puusülemit kuumendatakse altpoolt, siis gaasid küll eralduvad, aga ei sütti ega põle külmas ahjus lõpuni.
Ahjusuu tasub täita kõige enam poolenisti. Puid võib ahju laduda nii püsti- kui ka horisontaalasendisse - põlemise seisukohast ei ole sellel olulist tähtsust. Eelistatum oleks siiski horisontaalne asetus, sest sel viisil on gaaside eraldumist kergem kontrolli all hoida ja ka tuhka tekib veidi vähem.
Ahju luugiklaasi tahmab liiga terav tuli
Põlemisperioodil, mis algab kõikide halgude süttimisel, on põletuspuude kõik pinnad juba vajalikul määral kuumenenud ja ka tuha hulk väike. Põlemiskiirus on sel etapil kõige suurem. Vajalikku hapnikku antakse tuleresti ja vajadusel ka ahjusuu avamise kaudu. Nn. esimese hapniku määr peaks vajalikust olema ehk kaks viiendikku, mitte rohkem - põlemiskiiruse kasvades suureneb ka tuhahulk.
Samas moodustub puusülemi ülapoolele suur alarõhuline gaasivöö, kuhu juhitakse oksüdeeriv otseõhk ahjusuust. See aitab ahju või kamina tahmast võimalikult puhtana pidada. Nii mõneski ahjus on olemas veel nn. lisaventilatsioon kas siis külje- või tagaseinas. Seegi aitab tahma levikut tunduvalt pidurdada.
Järgmine sületäis puid laotatakse ahju-kaminasse alles siis, kui eelmise leegid on pea täielikult vaibunud. Ikka põhimõttel, et terav tuli ei tahmaks asjatult ahju luugiklaasi.
Suits peaks ahjust-kaminast väljuma mõõduka kiirusega. Väga äge põlemine ei ole alati võrdeline jääkide puhtusega.
Kui söed hakkavad juba hiilama, algab põlemise kolmas etapp. Ahju-kaminasse on jäänudki peaasjalikult vaid söed. Temperatuuri langedes aeglustub ka põlemine ja kasvab vinguoht. Ahjusuu tasub selles etapis kindlasti sulgeda ja tasahilju võib piirata alumise klapi õhuvoolugi.
Põlemine on lõppenud siis, kui kõik nähtavad leegid on vaibunud ja ka söed hakkavad kuhtuma. Nüüd võib sulgeda siibri.
Kõige kindlam käitumine oleks kõigepealt sulgeda siiber täielikult ja seejärel avada see paari sentimeetri võrra veel minutiks või kaheks. Nii võib olla kindel, et ving ei tule tuppa.
Halgude suurus arvestagu põlemisjärku
Halud ei tohiks olla liialt väikesed. Nende pikkus sõltub mõistagi ka ahju-kamina suurusest. Tavaliselt saetakse kütteks kolmemeetrist puud - täiesti mõistlik on neid ahjupuuks omakorda saagida meetristeks ja seejärel veel kolmeks. Halgude suurust mõjutab kindlasti ka kolde enda suurus.
Tavaliselt lõhutakse nad 8-10 sentimeetri suurusteks ja iga halg kaalub umbes kilo. Nn. teise ja kolmanda vooru halud võivad olla tunduvalt suuremad - miks mitte läbimõõduga 12-15 cm ja isegi rohkem.
Testides on väikseim tuhahulk saavutatud siis, kui küttepuid on lisatud 5-10minutiliste vaheaegadega. See on aga igaühele kurnav ja muudab inimese ahju orjaks.
Praktikas on kõige majanduslikum puude lisamine umbes poole ahjutäie kaupa. 5-7 halgu pannakse koldesse tihedalt üksteise vastu. Selliseks põlemiseks tuleks arvestada umbes 15-17 kilo halge, mis vastaks 50-55 kWh energiale. Tulekolle soojendaks sellisel moel ruume umbes 2 kW ööpäev läbi.
Kindlasti peaks kolle olema sellise konstruktsiooniga, et temperatuur selles tõuseks võimalikult kiiresti võimalikult kõrgele. 850 kraadi oleks lausa alampiir, et suhteliselt täielikult põleksid lõpuni nii puugaas kui ka -riismed.
Võipaber koduahju ei passi
Igasuguse olmeprahi põletamine tulekoldes on mõistagi ahvatlev. Ei kallist prügivedu, ei erilisi jääke. Ometi tasub siinkohal meeles pidada tuntud tõsiasja, et ahi ei ole teie prügikast. Ümbruskond ja korstnad-lõõrid võivad saada sellest parandamatut kahju.
Teatud mööndused siiski on. Kui olmejäätmeid ei kasutata tule süütamiseks ja need põlemisprotsessis täiesti kuivad on, võib prügi ka ahju visata. Ainus utiil, mida võib süütamisel kasutada, on vana ajaleht. Ja sedagi piiratud koguses. Muud jäätmed tuleks hävitada-põletada võimalikult kõrges kuumuses. Ehk ainult teises-kolmandas ahjutäies ja ka siis võimalikult väikeste kogustena.
Erilist tähelepanu nõuavad kõikvõimalikud plastid. Põlemiskõlblikele plastidele on tavaliselt trükitud leegikujuline märgis. Tavaoludes võiks olla norm, et näiteks üks piima tetrapakk täidetakse ääreni kilepakenditega ja visatakse siis täiel jõul põlevate puude otsa, aga vaid üks pakitäis iga ahjutäie kohta. Leiva- ja saunaahjudes ei tohiks plasti kunagi põletada. Sama kehtib ka polüvinüükloriidide (PVC), polüuretaanide (PUR) ja polüamiidide (PA) kohta. PVCst on näiteks valmistatud margariini- ja võipakendid, koola- ja muude limonaadide pudelid, laste rannamänguasjad ja plastist ehitusmaterjalid. PUR on peamine osis kõikvõimalikes ehitusvahtudes ja -silikoonides ning PA tehistekstiilis ja vorstipakendites.
Seega: ÄRA PÕLETA NEID MATERJALE OMA KODU-AHJUS!